Platoni koobas

Inimtaju võib võrrelda teatud määral "Platoni koopamüüdi" mõistega. See on antiik-kreeka filosoofi Platoni (427-347 e.Kr.) kujund inimeste kohta, kes elavad koopas, pidaded varje koopa seinal tõelisuseks, samal ajal kui tegelik elu on hoopis mujal. Sama kehtib meie elu kohta, me peame näivust tõelisuseks ja vastupidi.

Selle mõistega võib iseloomustada meie eksistentsi. Me võtame paljusid asju, mis meile ette söödetakse, küsimata omaks, analüüsimata, kas sellel tõelisusega ka mingit seost on. Kujukas näide on meie haridussüsteem, kus ajalootundides õpetatakse tänapäeval hoopis teistsugust ajalugu, kui seda tehti näiteks kakskümmend aastat tagasi. Samuti arvame, et massimeedia üheks ülesandeks on omakasupüüdmatu eesmärk pakkuda meile objektiivset informatsiooni toimuva kohta, et saaksime vastavalt sellele seada oma elu.

Me ei küsi endalt, kelle omanduses on meediakonsernid, kes on nende peamised reklaamiandjad. Ning et politiseeritud kooliprogramme kinnitavad kõrged ametnikud teatud propagandistlikke eesmärke silmas pidades. Et inimesele laiahaardilise hariduse andmine on muutunud indoktrineerimiseks ehk tuimaks pähe tuupimiseks. Ei õpetata inimest harmooniliseks iseseisvalt mõtlevaks kodanikuks vaid kuulekaks käsutäitjaks. Ja sellepärast jõuavad haridus-ja karjääriredelil kõrgemale just need, kes liigseid küsimusi ei esita.

Massimeedias annab tooni kasvav tendents meelelahutuslikkuse suunas, ajakirjanikud õigustavad seda rahva tahtele vastu tulemisena. Aina rohkem on uudiseid "kuulsuste" (kes on sageli sellesama meedia omalooming) eraelu ja muu tühja-tähja kohta, sekka mõni kõditav krimiuudis. Ning muidugi sport. Aina vähem ja vähem on aga sellest, mis tõesti meie kõigi elu puudutab, nagu valitsuse ja riigikogu ning ametkondade tegevus, sise ja välispoliitika.

Seetõttu on meie maailmataju äärmiselt tendentslik, aina rohkem sõltuv filmidest, teleseriaalidest, arvutimängudest. Hiigelsuure meelelahutustööstuse aina kasvavast toodangust. Tõsielust kaugenemine on läinud juba nii kaugele, et me teame kõike üksiasjadeni oma lemmikseriaali kangelaste eluseikade kohta või spordimeeskonna punktitabeleid aga ei tea oma naabrriigi presidendi nimegi. Inimesed on killustatud kunstlikesse huvigruppidesse ja aina vähem läheb korda kaasinimese saatus. Elatakse egotsentoonilises ühiskonnas, kus kõik keerleb vaid mina ümber. Selline olukord on aga kasulik vaid neile, kes meiega manipuleerivad, mitte meile endile. Me ei toeta teineteist, me ei astu koos ülekohtu vastu, ajal kui türannia asub tegutsema.