Üheks inimsaavutuste apoteoosiks loetakse 1969 aastat, kui Apollo 11 rakett lasi Kuu suunas lendu kolm tähereisijat, eesmärgiga asetada Kuu peale esimest korda ajaloos inimese jalg, samuti teostada seal teaduslikke uuringuid. Sama aasta juulikuus jälgis televiisorist kogu maailm, kui astronaut Neil Armstrong ütles oma ajaloolised ja tüütuseni tsiteeritud sõnad: „Väike samm inimesele...“
Mitte keegi ei võinud siis arvata, et tegu oli ühe suurima ja kulukama pettusega inimkonna ajaloos. NASA propagandistid olid teinud kõvasti tööd, seades üles salajases filmistuudios tõetruu kuumaastiku koos kuumooduli ja skafandrites astronautidega, kes pidid esinema näidendis, mis läks heausksele USA riigikodanikule maksma 24,5 miljardit maksudollarit 1969 aasta vääringus. See etendus osutus käepäraseks, et juhtida rahva tähelepanu kõrvale kulukalt ja ohriterohkelt Vietnami sõjalt, samuti taastamaks oma rahvuslikku uhkust Nõukogude Liidu ees, kes oli seniajani olnud kosmoseajastu vaieldamatu pioneer. Oli Külma Sõja taaspuhkemise ajastu, mis vajasid maksumaksja rahakoti raudade avanemist rohkem, kui varem.
Tegelikult teati juba kuuekümnendate algul, et inimene ei jõua iialgi Kuule. Vähemalt mitte 20. sajandi jooksul. Kosmos osutus nimelt märksa vaenulikumaks keskkonnaks kui varem arvati. Planeet Maad ümbritseb energeetiliselt laetud plasmaosakeste vöönd, mida kutsutakse selle avastaja järgi Van Alleni radiatsioonivööks. Nimetatud vöönd ulatub umbes 100-19000 km kõrgusele Maast. See on intensiivselt radioaktiivne, nagu selgus Nõukogude Luna kuusondi proovidest. Kiirgus ei olnud ainult ohtlik, see oli surmav! Et kaitsta astrounaute selle tapva radiatsiooni eest, oleks pidanud kuumoodulit ümbritsema paks tinakiht, kuid nagu teame, et mingit märkimisväärset kiirguskaitset fooliumilaadselt õhukeste seintega kosmosekapsel ei omanud. Ei olnud kiirguskaitset samuti astronautide skafandritel, mille visiiridel oli küll efektne kullakiht.
Aga shõu pidi jätkuma, sellest hoolimata, et tänase pilguga vaadates oli see erakordselt kohmakas ja amatöörlik, kuumooduli alla oli unustatud kraater teha, mida selle düüsid oleksid pidanud tekitama, samuti polnud selle jalastele teragi liiva langenud, Kuu tähistaevast ei suudetud vajaliku täpsusega reprodutseerida, seetõttu jäeti see tintmustaks, astronaudid kõlkusid vaierite otsas, mida on ka filmil kohati näha, ühed ja samad maalitud maastikukulissid korduvad pildilt pildile, mis olevat võetud erinevatest Kuu paikadest. Astronautide ja kuumooduli varjud langenvad erineva nurga alt, reetes mitme valgusallika olemasolu, mis päikesepaiste puhul oleksid pidanud olema täielikult paralleelsed. Kuureisijad oleksid pidanud demonstreerima Kuu nõrka (1/6 Maa omast) külgetõmbejõudu, tehes vaevatuid hiigelhüppeid, mida ei tehtud.
Rohked Hasselbladi kvaliteetse fotokaamera tehtud detailsed fotod demostreerivad küll laitmatuid reklaamitööstusest pärit kompositsioonivõtteid, kus on isegi varjud läbi valgustatud, mis peaksid olnud olema süsimustad, ometi lõppevad neil kuuauto rattajäljed eikuskil, tehed samas täisnurkseid pöördeid, nagu oleks seda ringi lohistanud filmivõtte meeskond. Ühel kuu kivimil on selgelt märgata täht C, mis kordub pinnases, nagu oleks tegu halvastiasetatud papjeemasheest lavarekvisiidiga. Astronautide saapad suruvad Kuu pinnasesse selgeid mustreid, ometi puudub seal niiskus, mis pinnast jälje tekitamiseks seoks. Samuti oli keegi võttestuudio ukse ilmselt kogemata lahti jätnud, sest ühel filmil laperdab püstitatud USA riigilipp selgelt tuules, väidetavalt puudub Kuul igasugune atmosfäär. Jne jne jne.
Et testipilootidest astronautidel puudus vajalik näitlejakoolitus, jättis nende esimene pressikonverents erakordselt sünge mulje, nagu oleksid kogemata kellegi peiedele sattunud. Rõõmsatel reisisellidel olid nii hapud näod ees, nagu oleksid nad parema meelega olla tahtnud kuskil mujal. NASA sattus kõigest sellest hiljem nii paanikasse, et väitis nagu oleksid hindamatu väärtusega originaalsed Kuu missioonide videolindid kogemata kustutatud. Ometi tegi need oma töö, nii et kui viimase Apollo 17 missiooni televisioonis 1972 aastal üle kanti, kaebasid vaatajad telekompaniile, et komöödiaseriaali I Love Lucy kordused jäeti selle tõttu ära, saadi aru, et selleks korraks aitab. Maailm jäi pettust uskuma ja aeg oli käes Nõukogude Liidu ja USA ajutiseks nn pingelõdvenduseks, mille sümboliks sai Sojuz-Apollo 1975 aasta ühislend. Kõik on kokku üks näitemäng, nagu teadis juba vana Shakespeare. 
