Me teame, et õhk ei kõlba sisse hingata ja toit ei kõlba süüa. Ja me istume oma televiisorite ees, kus mõni kohalik uudisteankur ütleb meile, et täna oli viisteist mõrva ja kuuskümmnd kolm vägivaldset kuritegu, nagu nii see peakski olema!
Me kõik teame, et lood on halvad - enam kui halvad - need on hullumeelsed.
Tundub, nagu kõik läheksid hulluks ja sellepärast ei käi me enam väljas. Me istume kodus ja aeglaselt muutub maailm, milles me elame, väiksemaks, ja kõik mis me ütleme on, "Palun, jätke meid vähemalt meie elutubades rahule. Las meil olla meie röstrid ja televiisorid ja raadiod ja ma ei ütle midagi. Lihtsalt jätke meid rahule."
Noh, ma ei lase teid rahule jääda.
Ma tahan, et te saaksite vihaseks!
Ma ei taha, et te protesteeriksite. Ma ei taha, et te mässaksite. Ma ei taha, et te kirjutaksite oma kongresmenile, sest ma ei teaks, mida te peaksite kirjutama. Ma ei tea, mida teha depressiooni ja inflatsiooni ja venelastega ja kuritegevusega tänavatel.
Kõik, mis ma tean on, et kõigepealt te peate vihaseks saama.
Te peate ütlema, "Ma olen inimolend, pagan võtaks! Minu elul on väärtus!"
Niisiis, ma tahan, et te üles tõuseksite. Ma tahan, et te kõik oma toolidelt üles tõuseksite. Ma tahan, et te tõuseksite üles kohe praegu ja läheksite akna juurde, avaksite selle, pistaksite pea välja ja karjuksite:
"Ma olen vihane nagu kurat,
ja mulle aitab!"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.