Juudiriigi verepulm Gazas.

Terroririik Israel on kasutanud ära oma totaalset mõjuvõimu mandunud Läänes ja on alustanud massiivset kampaaniat Gaza sektori vallutamiseks. Nagu argpüksidele kohane, kasutatakse ära oma militaarset ülekaalu vastuseks  v ä i d e t a v a l t  paari palestiina võitlusorganisatsiooni Hamas poolt lastud raketist Israeli territooriumile (nad lõhkesid lagedal maa-alal) ja alustanud kaitsetute araabia naiste, laste ja vanainimeste tapatalguid. 

Mitte niisama pole Ameerika valitsus ühes Euroopa Liidiga keelustanud Iraani Press TV ülekanded satelliidi kaudu. Mitte midagi toimuvast ei tohi ülemaailmsele üldsusele kohale jõuda ilma juutide kontrollfiltrita. USA president, juutide hampelmann Obama on juba kinnitanud oma täielikku poolehoidu Israelile, kes on öelnud, et Israelil on täielik õigus tappa gazalasi.

Israel on aastakümneid takistamatult mõrvanud, piinanud ja tükkideks kiskunud palestiina põliselanikke. Juudid valgusid kohalike soovide vastaselt suurearvuliselt Palestiinasse, pidanud terroristlikku sõda algul brittide ja siis palestiinlaste vastu. Nad on ajanud need linnadest, küladest ja maalt välja, vastuhakkajad hukanud. Blokeerinud kõik tagasitulekuteed okastraadi ja hiigelmüüridega. Nad on röövinud endale sisuliselt kogu maa ja kõik mis seal leidub! Palestiina patrioote on piinatud kõigi rahvusvaheliste seaduste vastaselt Israeli urgastes ja juudid on veel sellega kiidelnud.

Läänekalda ja Gaza elanikud on ülekaalukalt palestiina põgenikud sionistliku terrori eest. Ja nüüd on genotsiidele otsustatud lõpp-punkt panna ja kõik palestiinlased korraga hävitada. Juba on surnud vähemalt paar tuhat tsivilisti, kümneid tuhandeid on saanud haavata. Israel on pommirünnakutes kasutanud valget fosforit, kõige ebainimlikku tapavahendit massihävitusrelvade kõrval. Tuhanded lapsed on kaotanud jäsemeid või silmanägemise, saanud kohutavaid põletushaavu ja arme, mis jäävad nendega kogu eluks.

Sionistlike ajalehtede pealkirjad aga vaid mainivad, et Israel vastas Gazast tulistatud rakettidele. Kuigi need on vaid tagasihoidlik väljaastumine aastaid kestnud tapatöö kõrval. Üleilmne boikott mõrvaritele!

Rahva vastus eurokommunismile.

Sajandi jõhkraim vale - HOLOCAUST.

Ei ole pea ühtegi ajaloolist sündmust, mis on kogu kahekümnenda sajandi teise poole ja kahekümne esimese sajandi algusele sügavama jälje jätnud, kui Teine maailmasõda. Selle kohta on kirjutatud sadu tuhandeid artikleid, raamatuid, vändatud dokumentaale, mängufilme ja telesaateid.

Kuid on üks sündmus, mille kajastamist on seda suurt sõda aina kasvaval määral varjutama hakanud ning millest ei pääse üle ega ümber üheski kooliõpikus; see on nn Holocaust ehk juutide masstapmine sakslaste poolt pärast Hitleri võimuletulekut 1933. ja eriti Teise maailmasõja käigus. Sellest väidetavalt sajandi suurimast kuriteost, kuuest miljonist juudist, keda hävitati saksa ja poola alade koonduslaagrites räägitakse meile lõpmatuseni söögi alla ja söögi peale, nii II maailmasõda käsitlevates filmides ja ajalooainelistes teleprogrammides. Koletu tapatöö on tõstetud nii kõrgele pedestaalile, et see on hakanud varjutama kümnete miljonite selle sõja teistest rahvustest ohvrite kannatusi ja surma, seda nii tsivilistide kui sõjaväelaste hukkumisi.

Jutt ei käi niisiis lugematutest 2 maailmasõja tsiviilohvritest ja lahigutes langenud sõduritest ühel või teisel sõdival poolel, vaid nimelt kuuest miljonist surnuksgaasitatud juudist saksa koonduslaagrites. Lähimal uurimisel ostutub see täielikuks valeks, nagu ka paljud muud lood, mida on meile räägitud.

Alustada tuleb aga 1933 aastast, 30. jaanuarist, kui Adolf Hitler kuulutati ametlikult Saksamaa kantsleriks. Peaaegu vahetult pärast seda sündmust ilmusid 24. märtsil Briti ajalehes Daily Express teated sellest, kuidas ülemaailmne juutlus kuulutas sõja Saksamaale.

Juutide liidrid, tihedas koostöös mõjuvõimsa rahvusvahelise finantsjuutluse huvidega alustasid Saksamaa boikotti, eesmärgiga sandistada nende niigi kõikuvat majandust ja sellega lootes Hitleri uut rezhiimi kukutada. Alles pärast seda alustas Saksamaa vastumeetmetega ning rahva hulgas levitati üleskutseid boikoteerimast juudi äriettevõtteid.

- - -

 Märtsi alguses korraldas Ameerika Juudikongress mitmeid massiivseid, kümnete tuhandete osalejatega meeleavaldusi, kutsudes üles boikoteerima kõiki saksa kaupu. See kampaania ei jäänud tulemuseta, saksa eksport vähenes seetõttu ligi 10 protsenti ja toimusid mitmed rünnakud saksa kaupu müüvate või sakslaste omanduses olevate ettevõtete vastu, mille käigus sageli loobiti sisse äride aknaid ja kaup loobiti tänavatele. Aktsioonid toimusid nii Ühendriikides, Inglismaal kui eriti Poolas, kus elas siis suurearvuline juudikogukond.

Vastupidiselt levinud müüdile jäid juudid Saksamaal vabadusse, kuigi olid kohustatud järgimaks mitmeid seadusi, mis kitsendasid nende õiguseid - seda kuni Teise maailmasõja puhkemiseni.

Sõjakuulutuse tagajärjena otsustasid saksa võimud interneerida juudid koonduslaagritesse, kui võimalikud vaenlase agendid, spioonid ja sabotöörid. Sarnaselt talitasid Ühendriigid, kes peale Pearl Harbour'i rünnakut kohalikud jaapanlased pikema jututa laagritesse pistsid. Juudid töötasid seal tasuta riigi kaitse- ja eluvajaduste rahuldamiseks. Paljud end vaimuaristokraatideks pidavad juudid puutusid seal esimest korda elus kokku füüsilise tööga.

Kreekakeelne sõna "holocaust" tähendab põletusohvrit. Peale teist maailmasõda seda sõna peaagu ei tuntud, levinuks muutus see alles 1978 aastast USA's laialdaselt televisioonis näidatud samanimelise miniseriaali tõttu. Jutud sakslaste poolt sooritatud hirmutegudest hakkasid ringlema peaaegu kohe peale Hitleri võimuletulekut, peamiselt juutide ja nende poolt kontrollitud meediaväljaannetes. Mis siis ikkagi tegelikult juhtus? Faktiraamat World Almanac kinnitab, et 1938 aasta juutide arvuks maailmas oli 15 748 091, 1948 aasta New York Times pakkus maakera juutide suuruseks minimaalselt 15 600 000, maksimaalselt 18 700 000. 1947. a World Almanac'i kohaselt oli selle aasta juutide populatsioon planeedil Rahvusvahelise Juudi Kongressi kohaselt 15 688 259, 1948. aastal aga juba 15 763 630 juuti! Peale väikest kahanemist sõja ajal ainult paari aasta jooksul hüppeline kasv mis ületab ennesõjaaegseid numbreid? Aga kus on kuus miljonit? See arv on puhtalt laest võetud, nagu enamik sõja ajal esitatud propagandast teljeriikide kohta. Valed ja desinformatsioon on sõjas aga samasugune arsenal nagu mürsud ja padrunid.

Peale sõda aga valetamine ei lakanud, vastupidi, see näitas aina kasvavat tendentsi. Kinodes ja ajaleheartiklites ilmusid verdtarretavapanevad lood inimnahast lambivarjudest, juudi naiste juustest tehtud madratsitäidistest, kuivatatud inimpeadest ja juutide laipadest keedetud seebist. Tänapäeval neist rääkida häbenetakse, sest need uskumatud luiskelood on kõik järjest kummutatud. Loobuda pole aga kuidagi tahetud maagilisest kuuest miljonist, mille tõttu juudid üle maailma ja Israeli riik seniajani igaaastaselt Saksamaalt ja Austriast miljoneid eurosid ning tööstustoodangut kahjutasudena välja nõuab.

Kuulsaimaks holokaustisümboliks on saanud praeguse Poola territooriumil asuva Auschwitz'i koonduslaager, kuhu viiakse turistigruppe üle maailma, see on kujunenud omalaadseks õuduste Disneyland'iks lugematutele kooliõpilaste põlvkondadele, keda veetakse vaatama traumatiseerivaid pilte skelettkõhnadest laibakuhjadest ja eksponeeritud riietehunnikutest ning viiakse seejärel keldritaolisse ehitisse, kus legendi järgi gaasitati riiete desinfitseerimiseks mõeldud tsüaniidpulbri Zyklon B'ga surnuks miljoneid Euroopa juute.


Nõndanimetatud gaasikamber ise aga on pooleldi maa sisse kaevatud kelder, mida kasutati tegelikult sõja ajal varjendina ja see taastati 1947. aastal nõukogude okupatsioonivõimude poolt, Stalini isikliku käsu kohaselt. See asub SS barakkide vahetus läheduses, kus mürgised Zyklon B's sisalduvad tsüaniidiaurud oleksid saksa sõduritelevalvuritele otsest eluohtu kujutanud, ka ei leitud gaasikambri seintes mingied jälgi sinna ladestuma pidanud tsüaniidist, uurimist läbi viinud ameerika hukkamisspetsialisti Fred Leuchteri poolt (nn Leuchteri raport, 1988). Gaasikambri uks aga oli nii kipakas, et see poleks mingil juhul isoleerinud mürkgaase, mis oleksid sellisel juhul laiali levima pääsenud. Juudisoost uurija David Cole, kes küsitles 1992 aastal Auschwitzi muuseumi direktorit, Dr. Franciszek Piper'it gaasikambri ajaloo asjus, sai tema käest kinnitust, et see ehitis rajati alles peale sõda. Selle intervjuu tõttu sattus ta rahvusvahelise juutluse tigedate rünnakute objektiks ja oli sunnitud avalikuse silmist kaduma.

Ka ei ole seniajani leitud vähimaidki jälgi kuue miljoni hukatud juudi säilmetest. Lisaks pole korraarmastuse tõttu tuntud sakslaste dokumentatsioonist leitud vähimatki jälgi väidetava massimõrva planeerimisest või selle läbiviimiseks antud käskudest. Kuulsad ja laialt levitatud fotod kontkõhnadest laipadest ja vabastatud vangidest pole aga midagi muud, kui osav väärinformatsioon, tegu oli liitlaste poolt sooritatud Saksamaa masspommitamise tagajärgedega, laagrite varustusliinid olid purustatud, puudus oli toidust ja võimalusest tagada vajalik hügieenitase. Selle tõttu pääses levima tüüfus, hävitades tuhandeid kinnipeetuid, peamiselt vene sõjavange. Sakslastel oli endalgi tegemist, paljud linnad olid täiesti maatasa pommitatud, hukkunud oli sadu tuhandeid, kui mitte miljoneid tsiviilisikuid, sõjaväelastest rääkimata. Kõnekas on see, et ametlikud andmeid hukkunud juutide arvu kohta Auschwitzis on pidevalt muutunud, kuni 1989 aastani üleval olnud mälestudtahvli kohaselt oli selleks neli miljonit juuti, sellega asendatud tahvlil on aga kirjas juba 1,5 miljonit.















Holokausti müüdist on teinud juudid endale tulusa müügiartikli, vändates selle aluseil aina uusi propagandafilme ja kirjastades raamatuid. Sellest on saanud nende kõige tähtsam ja võimsam relv, mille najal püsib tuumariik Israel ja mille kaitsmisel ja kindlustamisel ei hoita kokku vahendeid, alates riikidele pealesurutud karmidest nn eitamisseadustest, lõpetades juudiaktivistide halastamatutest füüsilistest kui vaimsetest rünnakutest selles  kahtlejate suhtes. Kes on aga tões selgusele jõudnud, ei tohi karta selle väljaütlemist, tagakiusamisest hullem on vaikimine ja üleilmne sionistlik terrorivalitsus saab takistamatult edasi tegutseda, tekitades aina uusi ja uusi ohvreid.



HOLOCAUST - Tõde ei karda uurimist!

http://www.zundelsite.org/

 http://www.ihr.org/

http://rahvaraamat.delfi.ee/raamatud/holokaust_xx_sajandi_masendavaim_sionistlik_vale/31096

Alex Jones kui STRATFOR’i topeltagent.

Alex Jones'ist on kujunenud viimasel ajal üheks tuntumaks alternatiivmeedia kangelaseks, kelle videod kaunistavad youtube'i otsingute eskülgi, kui trükkida sinna sõnad, nagu "new world order", "bilderberg", "globalists", "bohemian grove", "rothschild", jne. Teda on samuti kahtlustatud CIA, Mossadi või Vatikani agendiks olemises ja kuigi tema tõelist identiteeti on aastaid saladuses hoitud, tema aeg, kui kasutuks muutunud nn "9/11-tõeliikumise" juhina hakkab otsakorrale jõudma.

Alltoodud materjalide põhjal on Alex Jones tõenäolislt STRATFOR’i (Strategic Forecasting, Inc) luure topeltagent. Selle versiooni kasuks räägivad uuringud ja andmed, mis jätavad vähe kahtlust sellest, et Alex Jones’i on viimastel aastatel üles upitatud kui Teise Ameerika revolutsiooni enneaegset vallapäästjat, ehedate poliitiliste vastupanuliikumiste takistajat ja Ameerika kodanike kohta informatsiooni kogujat.

 Austin, Texas on nii Alex Jones’i kui STRATFOR’i kodulinn. See linn võib kiidelda  ka teiste poliitiliste luuretöötajate poolest, nagu Karl Rove, republikaanide tipp-strateeg, Steven Jackson, „Illuminati“ kaardimängu looja, Jehmu Green, Rock The Vote asutaja, Silona Bonewald League Of Technical Voters (Tehnilite Hääletajate Liit) rajaja. Austin asub ainult 320 km eemal Lake Jackson’ist, Texas, mis on koduks kongesmenile ja 2012 aasta USA presidendikandidaadile Ron Paul’ile.

Globaalne luureasutus, Strategic Forecasting, Inc. Tuntud kui STRATFOR, on asutatud 1996 aastal Austinis, juudi George Friedmani poolt. Alex Jonesi karjäärile pandi  alus samuti 1996 aastal, kui ta algas oma raadiokarjääri kohalikus public-accsess (nn igamehe) kaabel-TV võrgus, kus ta kiirelt edutati ja palgati Austini KJFK raadiojaama „The Final Edition“ saadet juhtima.

 Enne STRATFORi vädetavat häkkimisjuhtumit 24 detsembril, 2011, oli selle kodulehel kirjas järgmine informatsioon. Kui võrrelda, siis jääb vähe kahtlust, et STRATFOR, Alex Jones’i Prisonplanet ja Infowars on tõesti üks ja seesama.

STRATFORI VEEBILEHT: „STRATFORi luureprofessionaalide globaalne meeskond pakub otsusetegijatele ja arenenud uudistetarbijatele USA’s ja üle maailma unikaalselt pilguheitu poliitilistele, majanduslikele ja sõjalistele arengutele. Firma kasutab inimluuret ja mitmesuguseid teisi allikaid kombineeritult võimsa analüüsiga, mis baseerub geopoliitikal, tootes läbipaistvaid selgitusi maailma sündmuste kohta. Selle sõltumatu, mitte-ideoloogiline sisu võimaldab kasutajaid mitte ainult paremini mõista rahvusvahelisi sündmusi, vaid ka vähendada riske ja tuvastada võimalusi igas maakera regioonis. Firma avaldab igapäevaselt oma sisu veebilehel, e-meilide, raamatute ja iPhone’i lisade kaudu.“

STRATFORI VEEBILEHT: STRATFOR esitab olulisi andmeid ja perspektiive läbi:

1.      Situatsiooniraportite: Globaaluudiste kiirülevaateid (Üleriigiline reportaazh – öised uudised)

2.      Analüüsi: Päevaseid raporte, mis sisaldavad maailma võtmesündmusi ja nende tähendusi (Päevane raadioprogramm)

3.      Prognoose: Järgnevate sündmuste karme ennustusi (Prognoos - Gerald Celente)

4.      Multimeedia: Haaravaid videoid ja andmerikkaid interaktiivseid kaarte (Filmid, videod, kodulehed)

5.      Nõustamist: Siseringi teateid, mis nõustavad STRATFOR’i meeskonda nende andmekogumisoperatsioonidest vahetult päevi ette.

Hetkel on STRATFORi tooted orienteeritud individuaalsetele abonentidele, millest „Premium“ toodang on kõigehõlvamaid pakutavast sisust. Mõned STRATFOR’i töödest jäävad vabalt avalikkusele tasuta kättesaadavaks. STRATFOR’il on mõningaid tooteid avalikusele saadavad, kaasaarvatud eraviisilised briifingud, ühisele liikmeskonnale, kirjastamistegevus, mis haarab kirjapandud ning multimeedia analüüsi ja iPhone lisa.

Alex Jones’il ja tema kirjutajate, reporterite ja produtsentide meeskond võtab rutiinselt päevakavva, saatekülalisteks  ja tsiteerima endisi ja praeguseid luureametnikke, nagu Dr Steve Pieczenik  (Kaitseministeerium, DOD), Wayne Madsen (NSA), kolonelleitnant Anthony Shaffer (Kaitsearengu Uuringute Keskuse vanemliige, Center for Advanced Defence Studies), David MacMichael (CIA), Ray McGovern (CIA) ja James Welsey Rawles (Armeeluure), kui ainult mõnesid nimetada. Need luuretöötajad pakuvad Alex Jones’i kuulajatele unikaalseid ülevaateid poliitiliste, majanduslike ja militaarsete arengute kohta. Alex Jones ja Infowars kasutavad otseülekandeid, veebilehti, podcaste, videovoogusid, videoid, raamatuid, iPhone lisasid, ning hõlmates teisi meediad, püüdes seletada ja teha arusaadavaks maailma sündmusi.

Alex Jones ja Infowars esitavad olulisi andmeid ja perspektiive läbi:

1.      Situatsiooniraportite: Globaaluudiste kiirülevaateid (Üleriigiline reportaazh – öised uudised)

2.      Analüüsi: Päevaseid raporte, mis sisaldavad maailma võtmesündmusi ja nende tähendusi (Päevane raadioprogramm)

3.      Prognoose: Järgnevate sündmuste karme ennustusi (Prognoos - Gerald Celente)

4.      Multimeedia: Haaravaid videoid ja andmerikkaid interaktiivseid kaarte (Filmid, videod, kodulehed)

5.      Nõustamist: Siseringi teateid, mis nõustavad INFOWAR’i meeskonda nende andmekogumisoperatsioonidest vahetult päevi ette.

Jones’i peamine produkt on kaubitsemine DVD’de, raamatute, kleepsude ja riiete näol, kuid klientidel on võimalik hankida „premium“ Prisonplanet TV liikmelisuse, mis lubab piiramata ligipääsu kõigile Alex Jones’i filmidele, intervjuudele ja saadetele kõrges kvaliteedis. Alex Jones’i päevane raadioshow, veebileht ja iPhone lisa on kasutamiseks tasuta.

STRATFOR’i kohaselt firma reklaaminimekiri sisaldab Fortune 500 äriühinguid ja rahvusvahelisi valitsusagentuure, kuigi nende klientide nimestik on väidetavalt konfodentsiaalne. Nagu STRATFOR’i, nii ka Alex Jones’i  reklaaminimestusse kuuluvad sellised kuulsused nagu Charlie Sheen, Willie Nelson, Jesse Ventura ja Joe Rogan, samuti rida teisi, „eliiti“ kuuluvaid valitsusest, luurest, hollywoodist ja ärimaailmast pärit isikuid. Kuidas ja miks on Alex Jones nii tihedalt seotud eliidiga, hoolimata olemast „konspiratsiooniteoreetik“ on salapärane ja nõutukstegev, väljaarvatud kui ta on tõesti osake luurevõrgustikust.

Enne ja pärast 9/11 sündmusi, nii STRATFOR kui Alex Jones tegid ennustusi mis saab toimuma ja kes on selle eest väidetavalt vastutavad. Vikipeedia kohaselt on STRATFOR’il side 9/11 rünnakutega: Samaaegselt 11. septembri, 2001 tegi STRATFOR oma läbivate uudiste peatükkides, samuti tähelepanuväärseid analüüse, ennustades võimalikke al-Quaida ja Bushi administratsiooni aktsioone, mis olid avalikkusele vabalt kättesaadavad.

Alex Jones’i enese kohaselt, ennustas ta ette tulevasi 9/11 ja antraksi rünnakuid. Jones’i informatsioon ja ülevaated on samuti vabalt kättesaadavad. Ilmselgelt on siin mängus mingid luurekontaktid. STRATFOR, sionistlik luureoperatsioon ilmselgelt teadis ette kavandavatest 9/11 rünnakutest, mis viidi läbi Israeli Mossadi poolt.

Jones’i tööks oli teha rünnakutest USA valitsuse diversiooniakt, et kogu süü nende kaela ajada ja ja Mossad sellest puhtaks pesta. Jones on teinud mitmeid ja alusetuid terrorismiennustusi, nagu eelseisev bioterrori rünnak, mis on arvatavalt pärit STRATFOR’i ja Mossadi luurevõrgustikust.

STRATFOR on asutatud dr George Friedman’i, end sionistiks tunnistanud isiku poolt. Friedman’i käest küsiti ühes intervjuus järgnevat: „Kas juudiks olemine mõjutab teie maailmavaadet, küsin alustuseks.“ „Juut olemine paneb asjad perspektiivi,“ ütleb ta naeratades, „Me kaotasime kaks templit.“ Alex Jonesi korduvad valed  ja  mahavaikimine sionismi küsimuses annavad selget tunnistust, et ta on juutide käsilane. Peale selle, et ta on israeli kodanikuga abielus on Jones teadlikult oma publikule valetanud ja petnud Ameerikat ähvardava sionismiohu suhtes.

 

Alex Jones on eelnevalt üritanud ameeriklasi mässule õhutada nn Y2K ohu suhtes (31 detsembri õhtul, 1999) pidevalt korrates, et venelased on kuulutanud Ameerikale tuumasõja. Õnneks ei läinud rahvas selle õnge ja massihüsteeria jäi olemata. End ise sionistliks tunnistanud Jonesi valede hulka kuulub ka väide, et hollywoodi kontrollivad peamiselt araablased, USA valitsust aga „bilderbergid“, „natsid“, „germaani surmakultus“, „eliit“, „välismaa pankurid“ „illuminaadid“, mitte sionistid ja nende kuld. Tema tegevus on selgelt reeturlik mitte ainult ameerika rahva suhtes, vaid ka maailma avalikusele, kes soovib tões selgusele jõuda.

Kes on Alex Jones?

21. sajandi avaakkordiks ja tooniseadjaks tervele ajastule olid kahtlemata 11 septembri, 2001 aasta terrorirünnakud Maailma Kaubanduskeskusele ja Pentagonile, milles hukkus tuhandeid süütuid inimesi.

See sundis ühtlasi miljoneid kriitiliselt mõtlevaid inimesi arutama selle üle, mis siis tegelikult ikkagi juhtus, sest ametlik versioon sündmuste kohta oli pehmelt öeldes mitterahuldav. Tosinkond kartonginugadega relvastatud kõrbepoegi, keda juhtis habemik neeruhaige vanamees Afganistaani koopast, oskas mingil imekombel tungida läbi maailma võimsama riigi kaitsesüsteemidest ja rünnata tema sümboleid, see vääris Hollywoodi parimate stsenaristide fantaasialendu, aga mitte inimeste tervet mõistust.

Koheselt kerkisid esile mitmed "alternatiivuurijaid" ja ajakirjanikke, kes häälekalt tollele kõiki šokeerivale sündmusele omapoolset seletust andma hakkasid. Ja inimesed asusid neid kuulama, alguses naeruvääristavalt, kahtlev-skeptiliselt aga hiljem aina andunumalt, sest need "uurijad" olid häälekad, järjekindlad ja nende pakutud versioonid tundusid väga tõepärased. Igastahes palju tõepärasemad peavoolumeedia action-filmilikust visioonist.

Üks tuntumaid 9/11 rünnakute aktiivsemaid kriitikuid on kindlasti Alex Jones, kelle youtube'i kontol on tuhandeid videod oma saadetest, lisaks veel dokumentaalid, DVD's, t-särgid jms, veebisaidid, meediaesinemised, jms. Jonesi kontol on mitmeid "kangelastegusid", kaasa arvatud tungimine ülivalvatud Bohemian Grove'iks kutsutud erametsa, kus kogu maailma vägevad salajas kokku saavad, asju arutavad ja veidraid rituaale sooritavad, mida tal ka õnnestus filmida. On andmeid koguni mees-prostituutidega orgiatest ja inimohverdustest, mis seal aset leidvat.

Temast on saanud üks nn "tõeliikumise" (Truth Movement) juhtfiguure, kes usuvad, et globalistid, pankurid ja korporatsioonide juhid kavatsevad kehestada totalitaarse Maailmavalitsuse, ülemaailmse politseiriigi, kus iga selle kiibistatud kodanikku sammu jälgitakse, valitseb totaalne tsensuur, pealekaebamine ning sõjaväesaabas. Nende igaastaseks kokkutulekukohaks on poolsalajased Bilderbergi kohtumisteks nimetatud koosviibimised, kus ajakirjanikke ligi ei lasta.

Tema tausta aga tasub tunda.

1. Alex Jones'il on juudisoost naine, Kelly Rebecca Nicols, kellega tal on 3 (kolm) last.

2. Alex Jonesi, ja tema juudi naist ja lapsed kuuluvad automaatselt Israeli kodakondsusesse, nn "Tagasituleku seaduse" (Law Of Return) alusel

3. Alex Jones'il on vähemalt 20 (kakskümmend) juudi sponsorit ja reklaamiandjat, kes toetavad rahaliselt tema raadiošõud ja veebisaite.

4. Alex Jonesi lipulaevast raadiojaam, KLBJ AM, asukohaga Austin, Texas, on Emmis Communication'i ("Emmis" tähendab heebrea keeles "tõde") omanduses, see meediakonglomeraat asub Indianapolises, Indianas. Selle asutaja, esimees ja president on Israeli topeltkondakondsusega sionistlik juut, Jeffrey H. Smulyan.

5. Alex Jonesi raadiosaadet edastatakse Sirius XM Radio, selle esimees on juut Eddy W. Hartenstein. Sirius XM Radio tegevdirektor on juut Mel Karmazin, Sirius XM Radio president on juut Scott Greenstein. Kuuest (6) firma juhatuse vanemliikmest viis (5) on juudid.

6. Alex Jonesil on juudi advokaat, Elizabeth M. Schurig, kes on samuti Holly Lev Bronfmani , Edgar Bronfmani Jr. õe, kaitsja. Seega on ainult paar kraadi vahet Alex Jones'il ja Bronfmani perekonnal, ühest rikkamatest ja mõjuvõimsamatest sionistlike juutide perekonnast Põhja-Ameerikas.

Codex Alimentarius ja inimtervise tulevik.

Vähesed inimesed arvavad, et 21. sajand on olnud sündmustevaene, kuigi suur enamus neist on kinni „leivas ja tsirkuses“. Inimesed rabavad teha ületunde, et jõuaks tasuda aina tõusvaid arveid, maksusid ja liisinguid, ning nende igapäevaseks mõnudoosiks on Tantsud tähtedega, Kes tahab saada miljonäriks, superstaari saade või sport. Seetõttu on vähesed teadlikud, et 27. mail, 2007 aastal, kuus nädalat enne Suurbritannia peaministriks nimetamist, kuulutas Gordon Brown oma poliitilise filosoofia, ühinedes sellega George Bush seenioriga, milleks on globaliseerimine ja Uue Maailmakorra ehitamine.

Mis on sellel pistmist inimtervisega? Osa Uue Maailmakorra eesmärgist on piirata ja lõppkokkuvõttes keelata kõik looduslikud tervisetooted. Selleks eesmärgiks on ÜRO ja Maailma Tervishoiuorganisatsioon loonud nn Codex Alimentarius’e, seaduse, mis juhul, kui jõustub, hakkab reguleerima kogu maailma toidu vitamiini ja mineraalide sisaldust. John Hammell’i järgi, kes on Rahvusvahelise Tervisevabaduse Advokaatide (International Advocates of Health Freedom, IAHF) liidu asutaja, ootab meid ees järgmine tulevik: „Kui Codex Alimentarius saab oma tahtmist, siis kõik ravimtaimed, vitamiinid, homöopaatilised ravimid, aminohapped ja teised looduslikud ravivahendid, mille peale te olete olnud kindel läbi kogu oma elu, kaovad.Mängu nimi on selles, et kõik nimetatud vahendid liigitatakse retseptiravimite alla, et seda saaksid kontrollida meditsiinimonopol ja nende bossid, suured farmaatsiakompaniid.“

Codex algas piisavalt lihtsalt, kui ÜRO andis korralduse Maailma Tervishoiuorganisatsioonile ja Toitlus- ja Põllumajandusorganisatsioonile arendada välja universaalne toiduseadus. Selle eesmärgiks oli „harmoniseerida“ toidulisandite regulatsioone ülemaailmselt ja seada rahvusvahelised turvastandardid kasvava kaubanduse tarbeks. Farmakoloogiatööstus astus vahele ja hakkas lisama oma mõju. Selle asemel, et keskenduda toidu turvalisusele, kasutab Codex oma võimu ja edendada ülemaailmseid piiranguid vitamiinidele ja toidulisanditele, piirates oluliselt nende kättesaadavust ja koguseid.

Seaduse eesmärgiks on rahvusvaheline „harmoniseerimine“. See kõik tundub kõik piisavalt süütu. Kui Codex’i üles seatud kava on asutada unilateraalsed toidulisandite regulatsioonid „üledooseerimise“ ohu puhuks igas riigis, tegelikuks eesmärgiks aga on tervisetooted lindpriiks kuulutada, samuti informatsioon vitamiinide ja toidulisandite kohta, väljaarvatud neil, kellel on selle üle otsene kontroll. Nendel ÜRO seadustel on riigiülene mõju ja kohalikud seadandlus jääb selle ees jõuetuks, samuti eesti rahva hääl ja ka valmisõigus.

Codex Alimentarius liigitab toitained nimelt toksiinide alla, mille eest tarbijaid peab kaitsma. Doktor Rima E. Laibow arvates igalt dollarilt, mida kulutatakse toidulisandite peale Ühendriikides(see teeb umbes 20 miljardit dollarit 2005 aastal dr Andrew Weill’i järgi), maksab see farmakoloogiatööstusele umbes 40 dollarit aastas. Seega – mida enam inimesed ostavad toidulisandeid, seda vähem ostetakse ravimeid. Sotsiaalsete trendide järgi on inimesed muutunud terviseteadlikumaks ja aina enam ostetakse loodustooteid või toidulisandeid. Inimestel pole lihtsalt enam aega haigeks jääda. See on aga halb uudis ravimitööstusele, mis on maailma suurim tööstusharu.

Et inimeste tervisest oleneb nende tööviljakus ja seega ka nende vajalikkus tööandjale, hoolitsevad tänase majanduskriisi tingimustes inimesed rohkem oma tervise eest, kui varem. Seetõttu pöördutakse aina enam alternatiivseks kuulutatud ravimeetodite poole, nagu loodusravi ehk naturopaatia, holistiline meditsiin, mis käsitleb inimest, kui harmoonilist tervikut ja homöopaatia. Paljud hakkavad aru saama selles, mis on vähi, alzheimeri tõve, enneaegse vananemise, immuunsüsteemi ohtude, artriidi, suhkrutõve ja muude krooniliste degeneratiivsete haiguste põhjuseks. Selleks on vabad radikaalid, vabad molekulid, mis lõhuvad rakustruktuure nagu kuulid. Ainke viis, kuidas keha saaks end vabade radikaalide eest kaitsta, on suurtes kogustes antioksüdantide ja C-vitamiini abiga. Antioksüdandid on looduslikud substantsid, mida ei saa pantenteerida (ainult sünteetilisi saab). Seega, farmakoloogiatööstuse perspektiivist pole võimalik loodustoodetest kasumit saada.

Codex Alimentariuse tõttu, mis liigitab antioksüdandid ebaõigelt toksiinide alla ja meie tarbijaid ootab ees seega piirangud neile ligipääsu kohta, et neid vajalikus koguses omastada. Seepärast jäävad ainsalt seaduslikuks võimaluseks ravimid või kirurgia. Mõnikord on need vajalikud. Kuid ellimineerides loodusravi võimaluse, pole sellel kõigel midagi pistmist ravimite või kirurgiaga. Kindlasti oleksid paljud nimekad kirurgid nördinud, kui nende patsientidele oleks toidulisanditele juurdepääs keelatud. See kõik on rahva tervise teadlik ja kuritegelik kahjustamine.

Piirates võimalust rahval oma tervise eest hoolt kanda, astuvad Uue Maailmakorra meistrid (suurkorporatsioonid, pankurid, globalistid) meie kõigi põhiliste inimõiguste kallale. Kontroll toidu üle võrdub kontroll inimeste üle. Rahvaid tahetakse muuta nõrkadeks, sõltuvateks ja väljasurevateks. Nõnda ei kujuta me neile nimetamisväärset ohtu. Ainukeseks võimaluseks end selle kõige eest kaitsta, on muutuda teadlikuks meid ähvardavatest ohtudest. Teadmised on jõud, seda eriti praegu.

Avalikud suhted

Rääkides Bernay’st veel, Freudi nõost, sellest, kes andis Põhja-Ameerikale ja ka Lääne-Euroopale tema kultuuri, tarbimisühiskonna. Ning see puudutab ka lõiku Guatemalast rääkivas artiklis, kuigi Bernays’ist pole siin üldse juttu. Nimelt, samal ajal olid USA valitsusel ja USA korporatsioonidel tugevad huvid Ladina-Ameerikas, riigil eriti, massiivsel Ameerikas asuval United Fruit Company tõttu. See oli see, millel rajanes kogu riigi majandus. Ja lõpuks pääses president rahvast esindama. Ta tahtis anda osa oma võimust rahvale tagasi. Sest neil puudus igasugune võim. Neid valitseti nagu orje. Ja Bernays asutas USA’s paikneva filmikompanii. Nüüd juhtis Bernays suurimat avalike suhete kompaniid Ühendriikides, võibolla ka maailmas. Ja see erafilmikompanii mis tal oli, avaldas professionaalset tüüpi uudiseid, mis olid kõik valesid täis loomulikult ja lasi kuude ja kuude kaupa välja uudiseid Guatemalas valitsevast kommunismist. Tema klient oli muide Ladina-Ameerika United Fruit Company. See oli tema üks suurimaid äripartnereid. Niisiis, et aidata seda klienti ja saada tasutud, ta ajas Ameerika sõtta ja Guatemalat vallutama. Siin on näide üksikisikust, kes on avalike suhete juht, kasutades filmikompaniid, mis oli asutatud selleks, et sõda valla päästa. Ja ta riisus selle eest miljoneid kokku. See oli samas artiklis aga muidugi ei maininud nad Bernays'i kuskil.