Ei ole pea ühtegi ajaloolist sündmust, mis on kogu kahekümnenda sajandi teise poole ja kahekümne esimese sajandi algusele sügavama jälje jätnud, kui Teine maailmasõda. Selle kohta on kirjutatud sadu tuhandeid artikleid, raamatuid, vändatud dokumentaale, mängufilme ja telesaateid.
Kuid on üks sündmus, mille kajastamist on seda suurt sõda aina kasvaval määral varjutama hakanud ning millest ei pääse üle ega ümber üheski kooliõpikus; see on nn Holocaust ehk juutide masstapmine sakslaste poolt pärast Hitleri võimuletulekut 1933. ja eriti Teise maailmasõja käigus. Sellest väidetavalt sajandi suurimast kuriteost, kuuest miljonist juudist, keda hävitati saksa ja poola alade koonduslaagrites räägitakse meile lõpmatuseni söögi alla ja söögi peale, nii II maailmasõda käsitlevates filmides ja ajalooainelistes teleprogrammides. Koletu tapatöö on tõstetud nii kõrgele pedestaalile, et see on hakanud varjutama kümnete miljonite selle sõja teistest rahvustest ohvrite kannatusi ja surma, seda nii tsivilistide kui sõjaväelaste hukkumisi.
Jutt ei käi niisiis lugematutest 2 maailmasõja tsiviilohvritest ja lahigutes langenud sõduritest ühel või teisel sõdival poolel, vaid nimelt kuuest miljonist surnuksgaasitatud juudist saksa koonduslaagrites. Lähimal uurimisel ostutub see täielikuks valeks, nagu ka paljud muud lood, mida on meile räägitud.
Alustada tuleb aga 1933 aastast, 30. jaanuarist, kui Adolf Hitler kuulutati ametlikult Saksamaa kantsleriks. Peaaegu vahetult pärast seda sündmust ilmusid 24. märtsil Briti ajalehes Daily Express teated sellest, kuidas ülemaailmne juutlus kuulutas sõja Saksamaale.
- - -
Vastupidiselt levinud müüdile jäid juudid Saksamaal vabadusse, kuigi olid kohustatud järgimaks mitmeid seadusi, mis kitsendasid nende õiguseid - seda kuni Teise maailmasõja puhkemiseni.
Sõjakuulutuse tagajärjena otsustasid saksa võimud interneerida juudid koonduslaagritesse, kui võimalikud vaenlase agendid, spioonid ja sabotöörid. Sarnaselt talitasid Ühendriigid, kes peale Pearl Harbour'i rünnakut kohalikud jaapanlased pikema jututa laagritesse pistsid. Juudid töötasid seal tasuta riigi kaitse- ja eluvajaduste rahuldamiseks. Paljud end vaimuaristokraatideks pidavad juudid puutusid seal esimest korda elus kokku füüsilise tööga.
Kreekakeelne sõna "holocaust" tähendab põletusohvrit. Peale teist maailmasõda seda sõna peaagu ei tuntud, levinuks muutus see alles 1978 aastast USA's laialdaselt televisioonis näidatud samanimelise miniseriaali tõttu. Jutud sakslaste poolt sooritatud hirmutegudest hakkasid ringlema peaaegu kohe peale Hitleri võimuletulekut, peamiselt juutide ja nende poolt kontrollitud meediaväljaannetes. Mis siis ikkagi tegelikult juhtus? Faktiraamat World Almanac kinnitab, et 1938 aasta juutide arvuks maailmas oli 15 748 091, 1948 aasta New York Times pakkus maakera juutide suuruseks minimaalselt 15 600 000, maksimaalselt 18 700 000. 1947. a World Almanac'i kohaselt oli selle aasta juutide populatsioon planeedil Rahvusvahelise Juudi Kongressi kohaselt 15 688 259, 1948. aastal aga juba 15 763 630 juuti! Peale väikest kahanemist sõja ajal ainult paari aasta jooksul hüppeline kasv mis ületab ennesõjaaegseid numbreid? Aga kus on kuus miljonit? See arv on puhtalt laest võetud, nagu enamik sõja ajal esitatud propagandast teljeriikide kohta. Valed ja desinformatsioon on sõjas aga samasugune arsenal nagu mürsud ja padrunid.
Peale sõda aga valetamine ei lakanud, vastupidi, see näitas aina kasvavat tendentsi. Kinodes ja ajaleheartiklites ilmusid verdtarretavapanevad lood inimnahast lambivarjudest, juudi naiste juustest tehtud madratsitäidistest, kuivatatud inimpeadest ja juutide laipadest keedetud seebist. Tänapäeval neist rääkida häbenetakse, sest need uskumatud luiskelood on kõik järjest kummutatud. Loobuda pole aga kuidagi tahetud maagilisest kuuest miljonist, mille tõttu juudid üle maailma ja Israeli riik seniajani igaaastaselt Saksamaalt ja Austriast miljoneid eurosid ning tööstustoodangut kahjutasudena välja nõuab.
Nõndanimetatud gaasikamber ise aga on pooleldi maa sisse kaevatud kelder, mida kasutati tegelikult sõja ajal varjendina ja see taastati 1947. aastal nõukogude okupatsioonivõimude poolt, Stalini isikliku käsu kohaselt. See asub SS barakkide vahetus läheduses, kus mürgised Zyklon B's sisalduvad tsüaniidiaurud oleksid saksa sõduritelevalvuritele otsest eluohtu kujutanud, ka ei leitud gaasikambri seintes mingied jälgi sinna ladestuma pidanud tsüaniidist, uurimist läbi viinud ameerika hukkamisspetsialisti Fred Leuchteri poolt (nn Leuchteri raport, 1988). Gaasikambri uks aga oli nii kipakas, et see poleks mingil juhul isoleerinud mürkgaase, mis oleksid sellisel juhul laiali levima pääsenud. Juudisoost uurija David Cole, kes küsitles 1992 aastal Auschwitzi muuseumi direktorit, Dr. Franciszek Piper'it gaasikambri ajaloo asjus, sai tema käest kinnitust, et see ehitis rajati alles peale sõda. Selle intervjuu tõttu sattus ta rahvusvahelise juutluse tigedate rünnakute objektiks ja oli sunnitud avalikuse silmist kaduma.
Ka ei ole seniajani leitud vähimaidki jälgi kuue miljoni hukatud juudi säilmetest. Lisaks pole korraarmastuse tõttu tuntud sakslaste dokumentatsioonist leitud vähimatki jälgi väidetava massimõrva planeerimisest või selle läbiviimiseks antud käskudest. Kuulsad ja laialt levitatud fotod kontkõhnadest laipadest ja vabastatud vangidest pole aga midagi muud, kui osav väärinformatsioon, tegu oli liitlaste poolt sooritatud Saksamaa masspommitamise tagajärgedega, laagrite varustusliinid olid purustatud, puudus oli toidust ja võimalusest tagada vajalik hügieenitase. Selle tõttu pääses levima tüüfus, hävitades tuhandeid kinnipeetuid, peamiselt vene sõjavange. Sakslastel oli endalgi tegemist, paljud linnad olid täiesti maatasa pommitatud, hukkunud oli sadu tuhandeid, kui mitte miljoneid tsiviilisikuid, sõjaväelastest rääkimata. Kõnekas on see, et ametlikud andmeid hukkunud juutide arvu kohta Auschwitzis on pidevalt muutunud, kuni 1989 aastani üleval olnud mälestudtahvli kohaselt oli selleks neli miljonit juuti, sellega asendatud tahvlil on aga kirjas juba 1,5 miljonit.
Holokausti müüdist on teinud juudid endale tulusa müügiartikli, vändates selle aluseil aina uusi propagandafilme ja kirjastades raamatuid. Sellest on saanud nende kõige tähtsam ja võimsam relv, mille najal püsib tuumariik Israel ja mille kaitsmisel ja kindlustamisel ei hoita kokku vahendeid, alates riikidele pealesurutud karmidest nn eitamisseadustest, lõpetades juudiaktivistide halastamatutest füüsilistest kui vaimsetest rünnakutest selles kahtlejate suhtes. Kes on aga tões selgusele jõudnud, ei tohi karta selle väljaütlemist, tagakiusamisest hullem on vaikimine ja üleilmne sionistlik terrorivalitsus saab takistamatult edasi tegutseda, tekitades aina uusi ja uusi ohvreid.
HOLOCAUST - Tõde ei karda uurimist!
http://www.zundelsite.org/
http://www.ihr.org/
http://rahvaraamat.delfi.ee/raamatud/holokaust_xx_sajandi_masendavaim_sionistlik_vale/31096
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.