Codex Alimentarius ja inimtervise tulevik.

Vähesed inimesed arvavad, et 21. sajand on olnud sündmustevaene, kuigi suur enamus neist on kinni „leivas ja tsirkuses“. Inimesed rabavad teha ületunde, et jõuaks tasuda aina tõusvaid arveid, maksusid ja liisinguid, ning nende igapäevaseks mõnudoosiks on Tantsud tähtedega, Kes tahab saada miljonäriks, superstaari saade või sport. Seetõttu on vähesed teadlikud, et 27. mail, 2007 aastal, kuus nädalat enne Suurbritannia peaministriks nimetamist, kuulutas Gordon Brown oma poliitilise filosoofia, ühinedes sellega George Bush seenioriga, milleks on globaliseerimine ja Uue Maailmakorra ehitamine.

Mis on sellel pistmist inimtervisega? Osa Uue Maailmakorra eesmärgist on piirata ja lõppkokkuvõttes keelata kõik looduslikud tervisetooted. Selleks eesmärgiks on ÜRO ja Maailma Tervishoiuorganisatsioon loonud nn Codex Alimentarius’e, seaduse, mis juhul, kui jõustub, hakkab reguleerima kogu maailma toidu vitamiini ja mineraalide sisaldust. John Hammell’i järgi, kes on Rahvusvahelise Tervisevabaduse Advokaatide (International Advocates of Health Freedom, IAHF) liidu asutaja, ootab meid ees järgmine tulevik: „Kui Codex Alimentarius saab oma tahtmist, siis kõik ravimtaimed, vitamiinid, homöopaatilised ravimid, aminohapped ja teised looduslikud ravivahendid, mille peale te olete olnud kindel läbi kogu oma elu, kaovad.Mängu nimi on selles, et kõik nimetatud vahendid liigitatakse retseptiravimite alla, et seda saaksid kontrollida meditsiinimonopol ja nende bossid, suured farmaatsiakompaniid.“

Codex algas piisavalt lihtsalt, kui ÜRO andis korralduse Maailma Tervishoiuorganisatsioonile ja Toitlus- ja Põllumajandusorganisatsioonile arendada välja universaalne toiduseadus. Selle eesmärgiks oli „harmoniseerida“ toidulisandite regulatsioone ülemaailmselt ja seada rahvusvahelised turvastandardid kasvava kaubanduse tarbeks. Farmakoloogiatööstus astus vahele ja hakkas lisama oma mõju. Selle asemel, et keskenduda toidu turvalisusele, kasutab Codex oma võimu ja edendada ülemaailmseid piiranguid vitamiinidele ja toidulisanditele, piirates oluliselt nende kättesaadavust ja koguseid.

Seaduse eesmärgiks on rahvusvaheline „harmoniseerimine“. See kõik tundub kõik piisavalt süütu. Kui Codex’i üles seatud kava on asutada unilateraalsed toidulisandite regulatsioonid „üledooseerimise“ ohu puhuks igas riigis, tegelikuks eesmärgiks aga on tervisetooted lindpriiks kuulutada, samuti informatsioon vitamiinide ja toidulisandite kohta, väljaarvatud neil, kellel on selle üle otsene kontroll. Nendel ÜRO seadustel on riigiülene mõju ja kohalikud seadandlus jääb selle ees jõuetuks, samuti eesti rahva hääl ja ka valmisõigus.

Codex Alimentarius liigitab toitained nimelt toksiinide alla, mille eest tarbijaid peab kaitsma. Doktor Rima E. Laibow arvates igalt dollarilt, mida kulutatakse toidulisandite peale Ühendriikides(see teeb umbes 20 miljardit dollarit 2005 aastal dr Andrew Weill’i järgi), maksab see farmakoloogiatööstusele umbes 40 dollarit aastas. Seega – mida enam inimesed ostavad toidulisandeid, seda vähem ostetakse ravimeid. Sotsiaalsete trendide järgi on inimesed muutunud terviseteadlikumaks ja aina enam ostetakse loodustooteid või toidulisandeid. Inimestel pole lihtsalt enam aega haigeks jääda. See on aga halb uudis ravimitööstusele, mis on maailma suurim tööstusharu.

Et inimeste tervisest oleneb nende tööviljakus ja seega ka nende vajalikkus tööandjale, hoolitsevad tänase majanduskriisi tingimustes inimesed rohkem oma tervise eest, kui varem. Seetõttu pöördutakse aina enam alternatiivseks kuulutatud ravimeetodite poole, nagu loodusravi ehk naturopaatia, holistiline meditsiin, mis käsitleb inimest, kui harmoonilist tervikut ja homöopaatia. Paljud hakkavad aru saama selles, mis on vähi, alzheimeri tõve, enneaegse vananemise, immuunsüsteemi ohtude, artriidi, suhkrutõve ja muude krooniliste degeneratiivsete haiguste põhjuseks. Selleks on vabad radikaalid, vabad molekulid, mis lõhuvad rakustruktuure nagu kuulid. Ainke viis, kuidas keha saaks end vabade radikaalide eest kaitsta, on suurtes kogustes antioksüdantide ja C-vitamiini abiga. Antioksüdandid on looduslikud substantsid, mida ei saa pantenteerida (ainult sünteetilisi saab). Seega, farmakoloogiatööstuse perspektiivist pole võimalik loodustoodetest kasumit saada.

Codex Alimentariuse tõttu, mis liigitab antioksüdandid ebaõigelt toksiinide alla ja meie tarbijaid ootab ees seega piirangud neile ligipääsu kohta, et neid vajalikus koguses omastada. Seepärast jäävad ainsalt seaduslikuks võimaluseks ravimid või kirurgia. Mõnikord on need vajalikud. Kuid ellimineerides loodusravi võimaluse, pole sellel kõigel midagi pistmist ravimite või kirurgiaga. Kindlasti oleksid paljud nimekad kirurgid nördinud, kui nende patsientidele oleks toidulisanditele juurdepääs keelatud. See kõik on rahva tervise teadlik ja kuritegelik kahjustamine.

Piirates võimalust rahval oma tervise eest hoolt kanda, astuvad Uue Maailmakorra meistrid (suurkorporatsioonid, pankurid, globalistid) meie kõigi põhiliste inimõiguste kallale. Kontroll toidu üle võrdub kontroll inimeste üle. Rahvaid tahetakse muuta nõrkadeks, sõltuvateks ja väljasurevateks. Nõnda ei kujuta me neile nimetamisväärset ohtu. Ainukeseks võimaluseks end selle kõige eest kaitsta, on muutuda teadlikuks meid ähvardavatest ohtudest. Teadmised on jõud, seda eriti praegu.